EXTAR 48h, 2015

Seekord olid tiimis mina, Arne ning laenuks võetud Dan. Töö iseloomu tõttu sai tiimi nimeks valitud Research, Development & Racing. Kuna vähemalt mina sel aastal eriti sporti teinud ei olnud, siis mingit koha peale rebimist plaanis ei olnud. Eriti kuna meeste kolmas koht oli meil juba samahästi kui taskus. :) Minu jaoks vähemalt oli esimene eesmärk teha rada läbi ning teine eesmärk võtta rohkem kui miinimum.

Tulemused ise on siin, allpool on posu pilte Kristin Põllult, Tõnu Hendriksonilt ning meie toetustiimilt.

Kohe stardime.

Esimese jalgsietapi kaart. Kaardi stiil viitas sellele, et tuleb päris vesine võistlus. Punktist 1 punkti 2 tuli ujuda.

Algab joonorienteerumine.

Joonorienteerumises üritasime olla kavalad, kuid rajameister oli veel kavalam. Lõpuks saime läbi häda siiski ühe punkti kätte ning jäime kontrollaega hiljaks.

Teise päeva hommiku kanuu. Arne kasutas selle kohta hiljem terminit "märg mets, mida mööda kanuud lohistada tuli".

Mingil hetkel tõstsime ka meie kanuu veest välja ning lohistasime seda mööda Tartu jooksumaratoni rada. Samas, me sõitsime teise poole ikka ka ära -- paljud tiimid kõmpisid pärast kohustuslike punktide võtmist kanuuga otse vahetusalasse.

Tagasi võistluskeskuses 

Teise päeva kanuu oli Elvast allajõge. Jõgi oli küll käänuline ja paar korda tuli ka puid ületada, aga üldiselt täiesti sõidetav.

Teise kanuuetapi eripäraks oli tema pikkus. Kui me olime viietunnisest etapist tund aega ära sõitnud, ütles Arne, et meil on kümnendik tehtud. Seega muutus kontrollaega jõudmine problemaatiliseks kõigile (meie olime üks esimesi startijaid). Lõpuks lühendasid korraldajad kanuetappi pea poole võrra.

Peale kanuud oli jalgsietapp tagasi Elvasse, kus meid ootas ees ronimine ning ujumine Verevi järves. Aga enne kõike seda tuli natuke oodata.

Ronimises pidi iga tiimiliige valima endale ühe ülesande.

Mismõttes ma pean sinna üles ronima? 

Mina ronisin jumariga mööda köit suusahüppetornist üles.

Arnel oli kombinatsioon posti mööda ronimisest ning redelist.

Dan sai füüsiliselt kõige raskema ülesande, mis seisnes redelitega mööda karabiine turnimises.

Meie otsisime samal ajal vihmavarju.

Ujumise alguseks oli sadu juba päris korralik.

Dan ja Arne tegid vettehüppe.

Igaühel oma stiil.

Järgnes laskmine Elva lasketiirus. Viiest lasust pidi tabama neli.

Õnneks olid kasutusel suured märgid. :)

Meie saime kolme peale 14 punkti viieteistkümnest.

Kolmandal päeval kanuutasime Pangodi järvel.

Vahetusalas oli tõesti veidi kõledavõitu.

Järgmisesse vahetusalasse sõitmisel tuli teha veel üks ronimisülesanne. Seekord üsna lihtne.

Algab eelviimane jalgsietapp.

Orienteeruda tuli küllaltki segase ortofoto järgi. Teed olid seal õnneks peal.

Teel Elva poole -- varsti saab kõik läbi.

Viimase jalgsietapi plaanid.

Ja ongi kõik.

Tehtud!

Esimest korda elus sain ma seiklusspordivõistlusel auhinna (meeste kolmas koht).

Suur tänu Arnele ja Danile hea seikluse, korraldajatele toreda võistluse ning toetustiimile moraalse toe eest!

Järgmisel aastal jälle?

Tartu Rogain 2014

Kuna seekord toodi rogain väga koju kätte, siis oli patt osalemata jätta. Eelregistreerimise magasime küll maha, aga kohapeal sai ka veel liituda ning rajale me läksime.

Iseenesest oli tore -- ilm oli ilus, meie rada viis meid läbi Raadilt, Hiinalinnast ning Annelinnast. Kirsiks tordil oli Hiinalinna isetekkeline suvilarajoon, kus ma varem käinud polnud. Lisaks võitsime me kõiki, keda me tundsime. :)

Loo moraal on see, et minge ikka rogainile ning kui pildistatakse, siis tuleb joosta.

Viimsi -- esimest korda C-rajal

Imbi jutustab:

Ma ei julgenud lastega B-rajale minna. Pärast mõtlesin, et tõenäoliselt on lapsed minust paremas vormis, nutikad ja rõõmsameelsed, oleks võinud B-rajale küll minna. Eriti kui osavõistlust on linnatänavatel. Kuigi me suutsime 2,5 tundi rajal olla ja jäime peaaegu viimaseks, siis ma olin lõpus ikka segaduses. Kuhu jäi mõnus rattaetapp, miks meid kanuusse ei lubatud? Õnneks lastele meeldis tühjas majas ringi joosta, tornis ronida, toru, kuum supp ja kuivad sokid. 

Toru päästis päeva. Absoluutselt olen nõus Margusega, et toru on senistest X-dreami lisaülesannetest kõige raskem. (Nendest, mis ma läbi olen teinud, sest ma tavaliselt ei roni ja vahest ei uju.) (Marguse kommentaar: tegelikult ma ütlesin, et see oli mingis mõttes üks raskemaid) Toru raskuse määras see, mida sa mõtlesid torus. Mul oli peas ainult üks mõte: põlved ei tohi märjaks saada. Ja nii ma siis kükitades edasi liikusin. Ma ei tea midagi kividest või mingitest muudest asjadest torus või üldse mingitest jamadest. Oli ainult külm vesi ja põlved ei tohtinud märjaks saada. Kodisin ja kodisin, aina raskemaks läks, siis läks veel raskemaks, reielihased valutasid, hakkasid veel rohkem valutama. Päästvat valgust ei paistnud kusagilt. Ja ega valguse peale loota ei saanud. Viimasel kolmandikul ma enam ei jõudnud edasi liikuda. Siis tuli mulle meelde, kuidas Haapsalu X-dreamil äkiline suplus külmas vees lõpetas mu 2-kuulise köha. Järelikult külmaravi võib head teha! Lasin ennast käpuli ja kodisin veel kiiremalt edasi. Ja mis viga kodida, kui redel paistab :) Kui torust välja sain, toppisin kaks kommi suhu ja elu oli lill. Elu oligi lill, pärast toru me ainult naersime. (Kuni kohtusime kurja sööklamutiga -- see oli küll nagu lisaülesanne pärast finišit.) 

Kokkuvõtteks arvan ma, et lastega X-dreamile minek tuleks põhjalikumalt läbi mõelda. Ja mulle tundub, et parem põlv ei valutagi enam.