Elu esimene päris seiklussport
Aastaid on mind meelitatud Xreamile. Alati olen kuidagi ära puigelnud, aga sel korral ei õnnestunud. Meelitamise asemel käis veidi süsteemsem lähenemine ning sellega siis olingi murtud. Kui välja jätta külavõistlused (loe: asutusesisesed orienteerumiseürrid), siis see oli mulle ka elu esimene päris orienteerumisvõistlus, päris osalejatega, päris meeskonnas, A-rajal (see vist tähendab kõige väljakutsuvamat distantsi).
Mõned numbrid.
Kuupäev: 02.09.2018, kell 11:00, rajal viibimise aeg 7:50 (h:mm), rajal liigutamise aeg: 6:10, läbitud distants 50 km, keskmine pulss 142 (l/min), maksimaalne 181, kulutatud energiat 4279 kcal, töötsoonis viibimise aeg 2:10, "kollases" tsoonis rapsimise aeg 1:36, "punases" puristamine 0:09, taastetsoonis rasvapõletamine 3:09, totaalne idlemine: 0:45. Läbitud kontrollpunkte 65, trahvid: 0:30 (2 trahvi).
Üldiselt ei osanud ma sellest kõigest mitte midagi oodata. Meie tiimliider küll rääkis päris palju ette, missugune võistlus see üldse on jne teoretiseerisime võimalike variantide üle, kuidas ja mis võib juhtuma hakata, aga tundus tulevat ilus päev ~20 kraadi sooja ja päikesega (igal juhul ilma vihmata), mis mulle väga sobib. Andke päikest ja kuuma, 10x parem kui vihm ja külm. Septembri kohta oli kuumust ja päikest täitsa vahvalt. Enne starti rattaalast tagasi tulles saime lausa koolituse, kuidas kompassi kasutada, oli väga praktiline ja abiks!
Aga siis läkski lahti. Väike nuputamine alguseks ja kolm punkti joostes. Seda kaarti suutsin ma lugeda ning punktid tulid hõlpsalt, arvutusvigu me ka ei teinud ning olime nobedalt tagasi. Lisaülesandes saime teada kanuu etapi lõpupunkti ning siis põrutasime kiirelt kanusse. Seda sain ma muidugi tulemusi uurides tagantjärele teada, et rookie (loe: mina) jättis lisaülesande lõpu registreerimata. Õppetund järgmisteks kordadeks saadud: loe mida sa tegema pead ning tee seda, keskendu alustamisele ja ka lõpetamisele.
Kanuu etapp oli suht üksluine, meie paati tekkis millegipärast palju vett ning sisuliselt oli tund pärast starti jalad märjad (ja need ei kuivanudki päriselt enam ära). Rookie pandi istuma paadis keskele, kõige vähem võimalust midagi pekki keerata. Vist sain "jõu"tööga enamvähem hakkama. Paadisõidu lõpetuseks oli kosutav end järve visata ja punkt sealt noppida. Leppisime kokku ka järgmise lisaülesande tegijad, valisin endale trosslaskumise tornist järve -- kui juba märg nagunii olla, siis see tundus lihtne ja ühtlasi lõbus. Zipline'd on mulle alati ka seiklusparkides meeldinud. Ma küll sain kuivada 12 minutit päikese käes ja oodata kuni doktor tõuksirallilt ja Martin SUPpimast pääsevad.
Järgnes jooks ja paar punkti koos, kui hargnesime Apteekrimäele. Seda osa ma oskasin kõige enam enne starti ette karta, et kuidas ikkagi üksinda metsas mitte ära eksida ja soovitavalt ka punktid leida, tehes seda orienteerumisvärki esimest korda. Aga korrates üle hommikuse kompassitunni, asusin ikkagi teele, valides kõige pikema distantsi ja lootes, et see on tegelikult orienteerumistehniliselt kõige lihtsam. Kaardil olid kõik teerajad peal ning neid jälgisin tähelepanelikult. See oli vist algaja õnn ja natuke tähelepanelikkust ka, aga punktid leidsin sups ja vops. Ühe punkti (48 - "auk") asukoha reetis muidugi konkurentmeeskonna, Cybernetica, häälekas liider, metsamöirete allika juurde liikumisega leidsingi punkti august. Võtsin väga riskivaba plaani, liikuda mööda teid igavalt ja ringiga, mitte üritada end proovile panna läbi metsa ja otse. Selgus, et jõudsin ajaliselt ka enne Cybernetica liidrit ratta etapi algusesse, osa missioonist edukas! Ma küll ootasin üle 15 minuti oma teisi kamraade, aga kui ratta selga sai (peaaegu 4 tundi pärast starti), siis oli vabanemise tunne -- lõpuks ometi lemmikliikumisviis!
Täie auruga ei saanud muidugi ratast nautida, sest aegajalt tuli tagasi vaadata ja tempot vähendada. Tiimitööst "võistluse" sellises faasis ma ilmselgelt ei hoolinud, ainult enda heaolu oli tähtis. Rattaalas eelnevalt teisi oodates uurisin edasisi punkte ja kaarte ning kuidas sinna saada ja mida tegema peab, sestap oli mul teiste tiimiliikmete ees eeltöö tehtud ja neil ei jäänud eriti muud üle kui mind usaldada. Väikse arusaamatuse tekitasin ka, aga see oli kohati vist ka kommunikatsiooniprobleem. Ühes kohas pidi võtma 4 punkti 5st. Kiirem oleks ilmselgelt rattaga veidi rohkem sõita, kui padrikust mäeotsast punkti jala otsida, aga nii sai tehtud. Tulemustelehe järgi arvaks, et viga oli ~10 minutit.
Mingil hetkel jõudsime Kääriku järve äärde, kus rookiet tassiti üks staadioniring kätel. Au ja kiitus kandjatele, väga südikad sellid! Järgnes Seinamäel jalgsi orienteerumine, tänu suurte kogemustega doktorihärrale õnnestus see meil hästi. Ahjaa, tänu kanuus alanud märgadele jalgadele ja nende tossudega (~10 aastat vanad ja 2 viimast aastat umbes kapis seisnud) liikumisele hakkasid need päris kärmelt lagunema. Esmalt viskas ühe talla tagant lahti, hiljem teisel papul samuti. Ma küll mõtlesin kas viskan kohe need tallad minema, aga juhil olid kaasas nipukad ning üritasin nendega olukorda päästa. Kohati oli päris ebamugav ning ühest tossust saigi uuesti rattaselga hüpates pehme tallaga "võidusõidujalanõu". Teise tald loperdas veel nipukaga küljes nagu käiks plätuga.
Rattaetapi kusagil vahepeal tekkis mul tunne, et see on nii ludinal läinud, ja esimest korda mõtlesin ma üldse mingile lõpetamisele sel hetkel ja naiivselt järeldasin, et natuke veel ja 6h-ga oleme kõik punktid läbinud. Nagu hiljem selgus, siis selle koha juures sai palju naerda (vt rajal viibimise aeg).
Enne viimast rattaga sprinti tuli veel üksi metsas hakkama saada. Siin pressis juba (kontroll)aeg ka peale. Olles ca 15 minutit ühte punkti taga ajanud, loobusin ma hirmuga selles mõttest, sest õnneks enne hargnemist leppisime me kokku, et ürgkaua keegi üksi metsas ei tuia. Õnneks teise punkti kraavis ikkagi leidsin ja siit tuli juba ette teada trahv meie kambale.
Raja lõpetuseks läks aga lõpuks ometi ka võistluseks! Viimased 3km kimasime sisuliselt eelviimaste A-raja finišeerijate tiitlile. Nüüd tegime ka "tiimitööd" hoogsalt ning ma olen täiesti veendunud, et tänu sellele me neid edestasimegi 3 sekundiga (üldarvestuses selle osa 13. aeg -- tiime oli 29)! Lükkasime meie akadeemikuhärrat jõudsalt teise Martiniga ning ei lasknud "Õhinapõhistel" endast mööda. Nende tiim lihtsalt ei töötanud nii hästi kokku kui meie sel hetkel. Me tahtsime ilmselgelt rohkem!
Finišis oli emotsioon millegipärast suht null. Tiimikaaslastega tegime küll High Five, aga ilmselt olin häiritud oma "trahvi" teenimisest. Algselt püstitatud eesmärk -- koguaeg liikuda, võtta ära kõik punktid ja jõuda kontrollaega - oli nii lähedal ja natuke tiimi altvedamise tunne tekkis. Maksimalistina tahan ikka eesmärki täita ja tegelikult polnud see üldse võimatu. Nagu hiljem selgus, siis rookie tegi kogunisti 2 viga kambale (toimetaja märkus: see lisaülesande lõpupunkt jäi võtmata meil kõigil). Aga nagu ka hiljem selgus, siis nende kahe trahvi mitte tegemisest poleks meie üldkoht paranenud, see võttis veidi pingeid maha :-)
Mulle tegelikult meeldis Xdreamil Marguse ja Martiniga ühes tiimis hängida.
Rada ja kaarte saab näha siin ja siin.
