Xdream, 2014-3, CyberSiilike

Imbi jutustab:

Kui Liina ja Dan ütlesid mulle, et nad tahavad öisele etapile minna, siis ma mõtlesin: "Aaaaasegased!" Ja ma olin laupäeval ikka närvis, aga see kadus ära, kui me Jõelähtmele jõudsime. Cyberi särgid on ilusad ja väga asjalikud: kõik Cyberi inimesed on sadade seast kohe näha ja see tekitas minus mõnusa, koduse, turvalise tunde. 

Sudoku kohta ütles Dan, et Liina oskab, ja hakkas ise kaarti vaatama. Varasemast tean, et kaks pead on kaks pead, eriti orienteerumisel. Vaatasin, mida Liina teeb, peamiselt mõtlesin temaga kaasa, aga sellest oli abi - saime kiirelt startida.

Kogu võistluse kõige kehvem tunne tabas mind kohe pärast starti: kaarti mõõtkavas 1:50000 ma pimedas ei näinud, Liina ja Dan nö tõlkisid mulle kaarti. Kõige raskem oli kaardi mittenägemine hiljem ratta joonorienteerumisel (minek koopapunkti). Mõtlemisekoht.

Alustasime rõõmsalt: Liina oli üllatunud, kui kiirelt said sokid märjaks, jooksime üle Jägala joa, vaatasime Liina vanaisa kodu.

Joonorienteerumine oli tegelikult naljakas - meeletult inimesi ümberringi ja mitte midagi ei saa aru, kust keegi tuleb, kuhu keegi läheb, kus meie oleme. Mina ei saanud meid kaardile mitte kordagi. Kuigi me väga pingutasime. Ja kui rõõmsad me olime, kui 98nda punkti leidsime, mitte et me oleks teadnud, kus see punkt oli.

Siis tuli ronimise ülesanne: midagi ei olnud näha, mehed rippusid köite küljes, ei roninud. Ootasime Liinaga, vaatasime kaarti, külm hakkas, väga külm. Siis tekkis Liinal Daniga nähtamatu side ning Liina tõi Dani meie juurde tagasi. Ma sain aru, et Dan oli kurb sel hetkel, aga mul oli külm ja mingit turgutamist, lohutust ei järgnenud, kohe ratta selga. Peedu rippsild muutis meeleolu kiirelt - sild oli tihedalt rahvast täis ja õõtsus, kuidas jõudis. Minu silmad nägid, et vesi tõusis kõrgemale kui silla lauad ja lauad läksid laiali nagu külatee. Õnneks oli pime ja sild lühike.

Golfipunkt oli kaunis kerge vaheldus, üks väheseid punkte, mis kergelt kätte tuli. Dan lihtsalt oskab golfida. Isegi 66 punkti pidime otsima, sest kedagi ees ei olnud ja lohasid oli 100 tükki vähemalt. 66ndast koopapunkti minnes seisime äkki keset põldu ja vaatasime, kuidas rahvas sõidab meist itta ja läände, põhja ja lõunasse ning meile vastu ja meist mööda ja üldse ei saa aru, kuhu me sattunud oleme! Mine veel mööda joont.

Koopapunkti leidis Liina, sumades vabatahtlikult jääkülma vette. Nahkhiirt nägime ka. Punkt 63 tuleb eraldi ära märkida, sest selle leidsime lihtsalt. Siis läks valgeks ja üldse oli ilus ning helge olla. Järgnesid singlid, kus me jälle ei teadnud, kus me oleme ning kuhu läheme, aga mulle meeldis. Ma olin juba leppinud teadmatuses kulgemisega ja rattaga sõita oli tore.

54st punktist kanuude juurde oli väga raske sõita. Arne näitas hiljem, et mööda autoteed võib ka ikka liikuda. Sellepärast me siis olimegi suht üksinda sellel rajal.

Kanuu oli väga tore, romantikat 10 punkti 10st. Ja siis ma rääkisin Danile augu pähe, et me ei võta eraldi jooksupunkte, sest meid ootab ees veel 6 punkti rabas. Tagantjärgi tarkus on, et võtta tuleb neid punkte, mis on su lähedal ja mitte muretseda punktide pärast, mis on kaugel.

Viimasest punktist finišisse sõitsime ringiga. Stiili tuli ikka lõpuni hoida. 

Xdream 2014-2, Aidu, CyberRebased

Ma olin tegelikult suht närvis enne Xdreami. Mõtlesin, et milleks mulle 
seda vaja, jälle peab punkte järjest võtma ja kõik punktid peab võtma ja 
ma ei taha märjaks saada ning ronida ma ka ei oska. Minu rõõmuks oli 
Anet veel rohkem närvis. Tema rahustamine tekitas mus endas rahu (see on 
nagu õpetamine, kui teist õpetad, siis saad ise ka lõpuks aru). Kui meil 
kõik asjad olid paika sätitud (kaardihoidjad, numbrid jne), siis oli 
stardini veel poolteist tundi aega. Mida teha sellise ajaga? Muidugi riideid vahetada! Mitu korda. Kõik algas sellest, kui Raul tuli jutuga, et peakorraldaja soovitas selga panna sellised riided, millest kahju ei ole. Arnel oli Cyberi särgist kahju, vahetas vanema vastu. Margus samuti. Mõtlesime meie ka ning pakkisime kottidest varuriided lahti ning panime selga, ilusad Cyberi pluusid said kottidesse peidetud... Kuna meil oli nii palju aega, siis mõtlesime ühe korra veel ja otsustasime ikkagi Cyberi särgid tagasi selga vahetada – kui tõesti pöördumatu kahju neile osaks saab, on võimalik uued tellida. Omavahel arutasime, et mehed on järelikult ikkagi edevamad, kui riietest kahju hakkab... :)

Mõned minutid 
enne starti avastasin, et mul pole rattal joogipudelit. Tuhat tänu 
Piretile, kes päästis päeva ja tegi sprindi kohtunike telgi, Arne auto 
ja minu ratta vahel joostes. Elagu toetusmeeskond! 
Algus oli tore, kuigi hajutusega, siis ikkagi nagu koos. 3B (52) punkti 
võtsin rattaga, peaaegu kõik teised mu kõrval võtsid selle joostes – see 
oli tore võidurõõm, mis sest et pisike, rõõm ikkagi. 4ndas (65) punktis 
oli kuri kohtunik, kes ajas meid oma käskudega segadusse ning punkt jäi 
võtmata (trahv 15 minutit). Järgmisel korral teame, et stardis tuleb 
kellelegi punktijälgimise roll anda. 5ndasse (64) punkti läksime 
järjekorras (loha ei näinud, oli ainult järjekord) ja siis äkki oli ees vähemalt 60kraadise tõusuga järsak, mida mööda rebased kribinal-krabinal ülesse ronisid ning otse punktile sülle – puhas rõõm! Rebasel on nina või vaist. 6ndasse (61) punkti saime üksi 
minna, isegi kui läksime veidi aeglasemalt kui teised, siis see oli vist 
ainus punkt, kus sai orienteeruda. Maastik oli päris mõnus rägane metsaalune ja olgugi, et punktini liikusime üksi, siis punkti juures oli paras pidu. Järgmise punktini otsustaisme liikuda mööda metsateed, kuigi see väikese ringi sisse tegi – hea otsus, sai ilma oksterägas sumpamata rahulikult metsa nautida.

7ndat (63) punkti olin ma niipalju 
juba ette kartnud, et otsus haarata teiste kotid ja mitteujuda tuli 
välkkiirelt. Siiani arvan, et see oli meil üks nutikamaid otsuseid. Raul 
muidugi arvas teisiti, aga kõike ei saa minutites mõõta ja ma arvan, et 
ka trahv 15 minutit andis meile suurema eelise, kui minu ujumine oleks 
andnud. Teiste rebaste muljed ujumisest olid positiivsed – kui on ees kraav, siis pole pikalt arutada, pluus ümber kiivri turbaniks ja vette. Anet oli suplemisega piisavalt ametis, et kaart ära kaotada, Riin peitis enda oma kiivri alla ja suutis selle isegi kuivaks jätta. Veest välja saamine oli samuti paras katsumus, sest kallas oli jällegi parajalt järsk, nii et üles tuli ronida nii käsi kui jalgu kasutades. Naljakas on see, kuidas Xdreamil võib lihtsatest asjadest suurt 
tõõmu tunda. Näiteks sellest, kui kolmekesi minuti pealt eelnevalt kokkulepitud punktis 
kokku saime.


Kaevandusmuuseumis ma ainult imestasin. Ma ei jõudnud veel ringigi 
vaadata, kui Anetil ja Riinul oli kogu kaevanduse plaan ja loogika selge 
ning noppisid ühe punkti teise järel. Tsiteerides klassikuid: "Nu 
šahtjoorõ!" 
Tipud kaevandusmuuseumi kõrval võtsid südamekese puperdama. Aga võib-olla see tuli hoopis ilust, mida me mäe otsas nägime. Eestimaa on nii ilus! Puhas rõõm ja ilu.

Hiigelsuure kopa otsast punkti võttes tuli meelde lapsepõlv, kui pikemalt mõtlemata kõikvõimalike konstruktsioonide otsa ronitud sai... Sellised pisiasjad muudavadki kogu selle ürituse nii võluvaks. Järgnes väike rattaetapp - muu hulgas tuli suusarajalt üles leida peidetud punkt, mis tegelikult väga peidetud siiski ei olnud. Kuna maanteelt vaadatuna viis tee suusaradadele läbi teadmata sügavusega suure loigu, siis otsustasime mõned meetrid edasi sõita ja toore jõuga rattad järsakust üles tõsta, et suusaradadele saada. See oli jällegi hea mõte, sest hiljem selgus, et rattaga läbi loigu sõites oleks vesi põhimõtteliselt lenksuni olnud.

Edasi rattaga lisaülesannet sooritama. Seekord saime odaviskes stiilinäiteid esitleda. Õigemini siiski ei saanud. Anet ja Riin kobistasid teisel katsel nõutud punktid täis, mina tõmbasin oma rebasesaba jalge vahele ja ronisin kähku ratta selga. Kanuu oli lahe, ei mingeid roikaid, kive, puid tee peal ees. Plaan oli meil päris hea – transportisime Riinu 25nda juurde ja too lippas mööda maad 24nda punktini. Ootaja aeg on pikk ja päike oli pilve taga peidus. Saime isegi veidi vihmasabinat. Otsustasime kanuuga teisele poole karjääri tuulevarju aerutada. Seal oli päris mõnus – vastaskaldas tekkis taevasse vikerkaar ja kujutasime ette, kuidas Riin rõõmsalt mööda serva vikerkaare taustal silkab. Natuke häiris, et me suht üksi lõpuks veele jäime, aga kõik see vikerkaar ja vihmapiiskade ballett veepinnal, rahulikud kaldad olid nii ilusad. Pluss muidugi ootamatud fännid :) Sellised fännid, kes kanuuetapi lõpus ütlevad hoolivalt, et las me tassime ise teie kanuud, haarake rattad ja sõitke ükskord lõppu, et me saaks ka koju minna :)

Lõpp läks kiirelt – ratastega keskusesse vahetusalasse ja truubipunkt. Finišiootuses kaotasime hetkeks pea ja jätsime viimase punkti vahele ja jooksime otse finišisse. Kohtunikud olid heas tujus ja lubasid meil tagasi minna, jõest muda seest punkt võtta ja teist korda finišeerida. Lõpus õppisime, et Anetiga ei tasu vaielda, kui ta tahab mudas, poris ja vees punkti võtta. Minu meelest oli selline rõõmus ja helge Xdream. Ka Anetil ja Riinul olid tagasiteel suud naerul ja silmad säramas.

Imbi

Xdream 2014-2, Aidu, Cybernetica

Enne etappi rääkisid kõik sellest, kui vinge maastik Aidu on, seega ootused olid päris kõrged. Kindluse mõttes asendasime veel Sveni kohalikke olusid hästi tundva Anttiga. Plaan oli "mõõdukas tempo" ning vigade minimeerimine.

Pärast stardipauku tuli igaühel võtta rattaga eraldi kaks punkti ning saada kokku kanuu vahetusalas. Bronnisin endale oma arust kõige lühema ja lihtsama variandi. Sõitsin grupis ning punktid tulid ilusti kätte.

Vahetusalas piisas ühest pilgust kaardile saamaks aru, et eriti palju vett meie kanuu täna ei näe. Plaan oli selline, et Antti jookseb/ujub ringi ning võtab punktid ära ning mina ja Arne tassime kanuud kõige otsemat teed mööda punkti 6, mis tuli legendi järgi läbida koos kanuuga. Võtsimegi kanuu õlgadele ning hakkasime piki teed astuma. Paaril korral panime kanuu vette ka, et üle tranšeede (on vist õige nimi?) sõita. 6. punktis ootas Antti meid ilusti ees. Tõmbasime kanuu kuivale (las puhkab, temal ka ju raske) ning läksime jalgsi kolme liikmega läbitavat 7. kontrollpunkti vallutama. Minnes ujusime kaks korda üle tranšee. Vesi oli üsna külm, aga hämmastaval kombel pärast veest välja tulemist jahe ei hakanud. Võtsime koos punkti ära, mispeale Antti suundus suurele ringile ning meie Arnega läksime täpselt sama teed mööda tagasi (ujusime kanuuni ning tassisime vahetusalasse). Jõudsime tagasi enne Anttit. Valmistusin natuke puhkama, aga kui olin jõudnud pool müslibatooni ära süüa, ilmus põõsast Antti, kes oli meie küllaltki hea positsiooni tõttu äksi täis ning kamandas kõiki rattaga sõitma.

Üldiselt tundub, et kanuu tassimine oli küllaltki kasulik, sest pärist kanuud olime enda kohta väga heal 19. kohal. Iseasi, et vähemalt kanuutassijate jaoks ei olnud etapp just kõige põnevam ja ilusaid vaateid nägin alles korraldajate poolt tehtud filmis. :(

Järgnes ratas Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi, mis möödus suht tavaliselt. Korra tuli ratast rinnuni vees tassida ning ühe korra ujusime täiesti tarbetult üle turbakraavi. Kaevandusmuuseumis tulid meile vastu Cyberrebased, kes teatasid, et mäluorienteerumise ala on suuresti kaardi peal olemas ning soovitasid punktid kaardile üles joonistada. Nii tegimegi. Selle etapi alguseks oli mul toss küllaltki väljas ning tegelesin kõigest jõust sellega, et mitte väga maha jääda. Nii mõnigi punkt oli kõrge aherainemäe otsas, kust avanes super vaade. Kahjuks rikkus vaate kohe ära eestpoolt kostev "lähme-lähme". Järgnes punktide otsimine maa alt, mis oli täitsa tore. Leidsime kõik punktid sujuvalt üles ning sõitsime rattaga jalgsietapile.

Kaardi peal nägi territoorium välja päris jõhker -- kõrgusjoonte pruuni värviga polnud kokku hoitud. Päris elus ei olnud pilt õnneks nii hull ning ulmeliselt palju ronima ei pidanud. Punktide 35 ja 36 vahele olid korraldajad planeerinud toreda ujumisvõimaluse. Kuna aga keegi ei olnud vaimustunud ideest päästevestita külmas vees päris pika maa maha ujumisest, siis otsustasime minna ringiga. Punktis 38 oli ka üks ujumine (lühem ning paremini turvatud) ning selle me tegime ära. Eraldi punktides valisin kõige lühema variandi ning jõudsin vahetusalasse kõige viimasena. :(

Järgnes rattaetapp finišisse koos paari tee peale jääva lisaülesandega. Odavise läks meil lihtsalt -- Arne ja Antti tegid vajaliku tulemuse ära ning mul jäi lihtsalt üle oda alla visata (sain siiski ka märklauale pihta). Sentide kokkulugemisega oli natuke raske, pidin mitu korda alustama. Kohapeal selgus, et minu pakutud summa polnud siiski päris õige. Proovisime paari modifikatsiooni ning saime ülesande tehtud. Jäid üle vaid punktid truubis ning silla all ning pääsesimegi finišisse.

Sportlikkus mõttes oli tegemist päris eduka etapiga. Saime ajaga 8.23.07 30. koha, mis on meie kohta väga OK. Minu füüsiline vorm oli ikka päris kole. Kanuu võttis päris korralikult läbi ja edasi suutsin vaid teiste sabas tilpneda. Sileda maa peal oli veel kuidagi võimalik joosta ja rattaga sõita, aga mäest üles ei jaksanud üldse. Maastik oli iseensest tore ja mägede otsas ilusad vaated. Kahju, et kanuuetapp seisnes mööda kruusateed kõmpimises ning maastiku sellest osast ma praktiliselt midagi ei näinud. Samas, järgmine etapp peaks olema sarnastes kohtades, ehk läheb rohkem õnneks.

Xdream 2014-1, CyberSiilike

Cybersiilikestel erilisi eesmärke nagu polnudki. Dan ja Liina tahtsid Tartus orienteeruda ja minu ainus eesmärk oli hea tuju pärast orienteerumist. Just nii oligi. Reeglid panime ka enne starti paika: 1) ei vingu, 2) kui midagi pahasti või valus, siis tuleb kohe öelda, 3) Liina ja Dan mõtlevad. Viimane reegel tähendab seda, et Xdreamil tuleb minu meelest sageli palju mõelda, enne kui minema paned.

Stardis me jäime seisma ja mõtlesime, aga sellest polnud palju abi. Kõige nooremat luuletajat me teadsime, aga kuidas kolmekesi eraldi kolme ausamba juurde jõuda ja pärast kokkulepitud kohas kokku saada - seda ei mõelnud välja. Tore oli, et Cyberi särgiga meeskonnaliiget oskasime massi seast kaugelt näha, hajutuse puhul tõesti oluline. Esimesse rattapunkti sõites kohtasime ebaviisakaid A-rajakaid. Sõitsime tagasi väikse ringiga, aga ilma igasuguse trügimiseta ja see oli jälle tark tegu. Kaardilugemine linnas läks hästi, sest Dan ja Liina otsustasid, kus on järgmine punkt ja sõitsimegi otse sinna, ei pidanud vahepeal kontrollima, et oot-oot kus me nüüd oleme. Kanuu slaalomi punktid võtsime elegantselt. Liina sõudis, Dan juhtis ja mina hoidisn enamik aega aeru õhus ja naeratasin. See oli hästi juhitud lõik. Danile vist meeldis, et punktid olid natuke nagu segi aetud. Lennuväljale sõites valisime lühema ja porisema raja, aga see oli ka ainus kord, kus me loodusesse sattusime ja oli tore. Dan: "Ma astusin pokudele pähe, ohh palun vabandust." 

Mingi hetk Dan arvas, et väga lahe võistlus, et talle meeldib. Mina targutasin: "Ära hõiska enne sauna". Dan vastas mulle: "Ma lihtsalt naudin hetke." See pani mind mõtlema, et ei pea ju kogu xdreami etapi aja olema alalhoidlik, ettevaatlik ja jõudu säästma, et kohe peab midagi hullu tegema. Naudi hetke ja pärast naudi kuuma suppi ja kuivi sokke ka. (Näiteks sokid ei saanudki märjaks ja kuiva soki nauding pärast võistlust jäigi saamata.) Lõpus me siiski väsisime ja hakkasime vähem mõtlema. Nii me Liinaga ühe punkti lihtsalt pläkutasime maha, aga noh juhtub. Ja viimases punktis ehmatas ingel meid ära. Kui me poleks inglit seal rippumas näinud, küllap Dan oleks roninud nagu eeskujulik pioneer.

Seega rebastele jäime alla, aga mängusõpru peabki hoidma.

Xdream 2014-1, Tartu, Cybernetica

Ma olin Xdreami enda jaoks vaikselt juba maha kandmas. Eks ole osaletud juba nii mõnigi aasta, alguses B, siis A ja lõpuks jälle B rajal. Proovitud on eri koosseise ja eri tiime. Algusaja vau-elamusi pole viimasel ajal väga olnud. Tornist laskumine või soo ületamine on lihtsalt üks järjekordne (ehkki potentsiaalselt lahe) asi, mida tuleb finišisse jõudmiseks teha. Luud-kondid ei ole kah enam päris noore mehe omad. :)

Kõigest sellest hoolimata ei mõelnud ma pikalt kui Arne ja Sven pakkusid võimalust nendega koos A-rajal Cybernetica nime all seigelda. You can take the man out of adventure racing, but you cannot take adventure racing out of the man. Lisaks on selle hooaja maastikud vähemalt kirjelduse järgi paljulubavad. Minu ainus mure oli see, et ma oma mitte liiga süstemaatilise treeningplaani ning valutama kippuvate liigestega tiimikaaslastele pettumust ei valmistaks. Pärast sportliku eesmärgi kokku leppimist (teeme nii, et ei oleks pärast tunnet, et oleks võinud paremini teha) olimegi maagiliselt kogu hooajaks ära registreeritud.

Selle hooaja esimene etapp toimus Tartus, mis pakkus kerget koduväljaku eelist ning mugavat logistikat (jalgrattaga kodust starti -- mõnus). Küberi rahvast oli päris palju ning enamik olid tänu kokkusobivale võistlusriietusele ka rajal kaugelt nähtavad. Pildilt on puudu veel Sven, Raul, Alar, MargusK ja Kristi.

Võistlusest endast polegi väga palju rääkida. Ilm oli superilus, rada oli huvitav ja vaheldusrikas. Tempo oli mõistlik ja võimaldas seiklust nautida. Sai näha paari varem nägemata kohta. Meeldis ka see, et ratast (minu nõrgim ala) oli küllaltki vähe. Etappe, distantse ja aegu ei hakka siin üles lugema, keda huvitab, vaatab ise tulemuste lehte. Võistluse hailaidid olid:

• pikk kanuuetapp, kus sai imetleda paadikuure ja Emajõe luhtasid;
• tõukeratas, mis tuletas meelde aastate eest omandatud oskused (peaks enda tõukeka ka garaaži riiulilt alla tõstma);
• huvitav rattaetapp Raadil koos kummimäe külastamisega;
• BMX-i rada Tähtveres (mida ma olen küll varem ka sõita proovinud, aga seekord tuli palju paremini välja);
• see, et ma sain vist esimest korda elus Xdreamilt kuivade jalgadega hakkama ja muidugi 
• hea seltskond, kellega kõike seda jagada.

XT-öörogain -- Arne jutt

Panin kirja sappa meie eilse tracki. Lühike kokkuvõte on see, et suutsime oma maksimumplaani teostada. Paar viga ja minu jalgade täielik kustumine viimasel poolel tunnil tõid kahjuks 4 miinuspunkti.

Statistika:

29,5 km
4:03:28
8:17 min/km
153/171 pulss

Võrdluseks eelmise aasta TAOK rogain numbrid:

50,4 km 7:46:59 9:15 min/km
146/169 pulss

Algul tundus vorm hirmus hea olema. Muudkui jooksime. Pärast 60 punkti oli raske mets, kus kõndisime. Peale seda enam jooksma ei saanud õieti. Oleks pidanud tegema nii nagu eelmisel aastal, et rangelt jooks ja kõnd vaheldumisi. Mul olid üle pika aja ka kompressioonisäärised - võib-olla need mõjusid kuidagi halvasti.

Liikusime päripäeva - üleval polnud kunagi käinud ja tahtsime minna ja üleval polnud väga kombineerimisvariante kah. 20 punkti võtmise mõte tuli teiste juttu kuulates - tagantjärgi mõtlesime, et ehk oleks selle võtmatajätmine vajalikud minutid säästnud. Algul oli plaan ülalt kõik võtta ja tunniga 90 punktis olla. Kui nägime kui aeglaselt liigume,  otsustasime 30 ja 41 välja jätta.

80 punkti juures ei osanud kaarti ja maastikku kokku viia ja teised tiimid segasid - sestap hakkasime kalmet liiga vara otsima. Oleks lihtsalt teed mööda edasi läinud, oleks kohe kalme kõrvale jõudnud.

90 punktis oli kulunud 1:10. Margus oli kõhu liiga täis söönud.

54 punkti järel ei tahtnud hoovile minna - mida seal vist väga polnudki. Kaotsime läbi metsa minekuga jupi aega. Palju meeskondi läks mööda.

55 oli suure kivi otsimine metsas. Topeltlamp ja täpne suunahoidmine viisid otse pähe. 55 otsutasime 71 ja 64 ka võtta. Plaan oli et kui oleks 2:20 ajaga 60 punktis, siis oleks super. Tegelt olime 60 punktis 2:30 ajaga.

64 - 57 vahel tegime vea ja läksime üle raiesmiku õigele teele tagasi.

61 - 62 oli huvitav. Lubatud kraave ei tulnud ega tulnud. Ja kui tulid,  olid jumala vale suunalised, mistõttu me nende arvestamisest lõpuks loobusime. Praegu tundub küll, et kraavid olid õiged, ise rabistasime kompassiga. Margus väitis kogu aeg, et me kaldume liiga vasakule. Nagu näha ei läinud. Sihi peale jõudes oli segadus, et kas minna põhja või lõunasse. Lõunasse minek oli ohutum (halvimal juhul oleks teele jõudnud ja 62 võtmata jäänud). Margus suhtles ka põhjast lõunasse läindu tiimiga, kes ka 62 läks.

62-24-81 jooksime kraavi mööda. Kokkuvõttes läks 61-81 peale palju rohkem aega kui arvasime. Kui oleks õnnestunud suunda hoida, oleks võibolla ka aega jõudnud. 81 lahkudes oli aega 35 min. Tundus, et vaja on minna 4 km - see oli päris täpne hinnang.  Mul tekkisid krambihoiatused. Lisaks oli parem põlveõnnal joostes valus. Tegini eritikiirkõndi. 34-45 minnes oli äkki ees kümnemeetrine liivahunnik - karjäär. 45 punkti eel tegime jälle suunavea ja pidime üle raiesmiku õigele teele minema. 21 punkti võtsime minuti enne kontrollaega. Lõppu veel väike viga valelt poolt maja minekuga.

Finišis läks taastumiseks kohe natuke aega. Saun ja supp olid super. Õnnestus ka Sven ja Aare rajalt ära oodata :) Nad olla vineeritootmise tehnoloogiaga tutvust teinud.

Täna hommikul tuvastasin, et tossupealsed on talla küljest pikalt lahti. Nendega enam metsa minna ei kannata. Ultra2 on üks kehv leiutis ikka küll.

Laulupeole

Paar meeleolupilti saarele sõidust.